Parim puidu vanandaja on loomulikult loodus ja aeg. Olgu see siis päikese poolt põletatud ja vihma poolt reljeefseks uhutud küüni seinalaud või mererannast leitud kivide, vee ja liiva poolt vormitud palgijupp. Aeg on kõige vanandaja ja ajahammas ei säästa kedagi ega midagi.
Sarnase vana ja ajahambast puretud väljanägemise annab puidule puidu vanutamine. Puidu vanutamine ehk harjamine on puidu mehhaaniline töötlemine, mille abil eemaldatakse puidu pinnalt pehmemad osad. Kuna puit koosneb malts- ja lülipuidust, millest esimene on alati pehmem, siis harjamisel eemaldataksegi maltspuit, mille tulemusena saavutatakse puidu huvitavam pind.
Puitu saab vanutada ka liivapritsiga. Vanutatud puit tähendab sel juhul, et puidu pind muutub reljeefseks – kõvem osa süüst on kõrgem ja moodustab võrgustiku moodi mustri.
Vanale puidule iseloomuliku halli- või pruunikashalli tooni saab anda vask- ja raudvitrioli lahuse abil. Lisaks vanutamisele tõstab sulfaadilahustega töötlemine puidu vastupidavust ilmastikuoludele.
Vanutatud puitu võib vana ilme saavutamiseks töödelda värvidega. Näiteks pärast harjamist katta puidu pind tumeda värviga ja lihvida see maha nii, et värv jääb vaid puidusüü sügavamatesse vahedesse. Tume värv annab puidule vana ilme.
Rustikaalse mulje jätab põletatud pinnaga puit. Lahtise tulega kergelt põletades puitu, tuleks see pärast vastupidavuse tõstmise eesmärgil katta lakiga või vahatada. Veelgi arhailisema tulemuse annab puidu välispinna söestamine.
Samuti võime puidu vanutamiseks kasutada näiteks tõrva, krakleelakki, kriidivärve jm.
Andes uule puidule vana välimuse, hoiame me vana au sees.
